19.1.09

Juta ja Elduri kodutuks jäämise lood

Juta lugu

Olen terve oma täiskasvanud elu sõltunud meesterahvastest minu elus – pidutsesin kui nemad pidutsesid, jõin kui nemad jõid ning nii järjest rohkem põhja vajusingi. Ühel hetkel sai mul villand ning otsustasin ise otsast alustada. Üürisin endale väikese elamispinna ja sain vangla töötajate koolitusele. Päeval käisin koolis ja õppisin ning öösel töötasin, et maksude maksmiseks raha teenida. Selge siht oli mul kogu aeg silme ees – peale koolituse läbimist pidi olema tagatud töö ja korter ning seetõttu pingutasin eriti hoolsalt ning lõpetasingi. Kui koolituse diplom käes ja juba tööle pidin asuma, selgus, et mulle ei võimaldatagi seda tööd, sest olin oma eelmise abikaasaga abiellunud vanglas ning seetõttu polnud ma usaldusväärne. Ühe hetkega olin kaotanud kõik, järele jäi vaid see, millest soovisin kogu hingest pääseda. Kogu mu motivatsioon kadus ning allakäik algas taas.

- Juta (42)

Elduri lugu

Elasin koos poja perega eramajas, naine suri mõne aasta eest. Poeg töötab arstina. Mul on ka teine, vanem poeg, kes on seaduskuulekast elust loobunud ning korduvalt kinnipidamisasutustes viibinud. Praegu on ta jälle vabaduses. Mina ja mu noorem poeg oleme temaga juba tükk aega tagasi suhted katkestanud, kuid ta otsib mind ikka ja jälle üles. Nooremale pojale see ei meeldi, ta teab, et kui mind poleks, ei peaks ta selle kurjategijaga kokku puutuma. Nii meil käiski iga päev tüli, et kui mind poleks… Kodune elu muutus väljakannatamatuks – ühelt poolt ei soovi ma ise oma vanema pojaga kohtuda, teisalt on mul väga suur psühholoogiline pinge. Nii ma otsustasingi, et on parem lahkuda. Mulle polnud see enam kodu, ent minu lahkudes võiks see koduks jääda teistele.

- Eldur (68)

2 comments:

  1. Sellised lood aitavad tuua teist inimest lähemale, paremini mõista, kuidas inimene võib sattuda sellisesse olukorda. Aitäh.

    ReplyDelete
  2. Ma tunnen ühte arsti,kelle vend on allakäinud tüüp ja vist ka narkomaan,aga tollel on ainult ema ja too elab...

    ReplyDelete